Inimõiguste Haridusfoorum 2014

„Inimõigusharidus noortele – võimalused, väljakutsed, õppevahendid”

25. augustil viis Inimõiguste Instituut (EIHR) läbi foorumi teemal „Inimõigusharidus noortele – võimalused, väljakutsed, õppevahendid”[1]. Kohtumise üheks eesmärgiks oli tuua kokku inimõigushariduse erinevad osapooled, kelleks olid õpetajad, koolitajad, noorsootöötajad ning vabakonna- ja valitsuse esindajad, arutamaks inimõigustealase hariduse hetkeseisu Eestis,jagamaks noortele suunatud inimõigustealase hariduse õppevahendeid ja kogemusi ning õppimaks üksteise tegevustest.

Euroopa Nõukogus tegev Rui Gomes tutvustas uut raamatut „KOMPASS. Noorte inimõigushariduse käsiraamat“, mis on nüüdseks ka eesti keelde tõlgitud. Raamat on koostatud Euroopa Nõukogu ekspertide poolt ja annab nii kutselistele kui ka vabatahtlikele noorsootöötajatele, õpetajatele ja inimõigushariduse korraldajatele konkreetseid ideid ja kirjeldatakse praktilisi harjutusi mis aitavad noori inimõigustealasesse tegevusse kaasata ning motiveerivad noori inimõiguste järgi elama, neid tundma õppima ja nende nimel tegutsema. Rui Gomes rääkis ka Euroopa Nõukogu tegevustest noorte inimõiguste hariduse vallas. Ta tõi välja, etinimeste üks põhiõigusi peaks olema õigus saada inimõiguste alast haridust. Inimõigusi ei saa kaitsta ainult juriidiliste vahenditega. Neid peavad kaitsma ja kindlustama kõik inimesed, ka noored.

Oma Norra kogemusest inimõiguste hariduse vallas pidas ettekande Enver Djuliman, kes on Norra Helsinki Kommitee inimõiguste hariduse osakonna juht. Ta pidas ettekande inimõiguste hariduse olukorrast Norras ning rääkis praegustest väljakutsetest. Praegusteks probleemideks on, et õpetajad peavad inimõigusi puudutavat temaatikat liiga raskeks, tegevuste kvaliteet ja nende organiseerimine on väga sõltuv õpetajate endi motivatsioonist, on vaja suurendada finantsvahendite hulka, et tõsta õpetajate taset, jne. Ettekandja mainis, et alati on ruumi arenemiseks ja rääkis MTÜde rollist teadmiste kinnistamisel, mida koolidest saadakse.

Kersti Kivirüüt Haridus- ja Teadusministeeriumist tegi ettekande inimõiguse õppeväljunditest gümnaasiumi ja põhikooli astmes. Eesti koolides on inimõigus käsitletav erinevate ainete sees, nagu ajalugu ja geograafia, kuid ühiskonnaõpetus omab juba suuremat väärtust inimõiguse õpetamisel. Koolidel on võimalik lisaks võtta enda õppekavva ka valikainena inimene ja õigus. Õppekava pannakse tuginema ühiskonna vajadustele. Ettekandja tõi välja, et kooli võib käsitleda kui ühiskonna väiksemat vormi. Koolielu korraldatakse küll demokraatlikult ja inimõigusi austava ühiskonna mudelina, kuid sellest hoolimata esineb koolis palju kiusamist. Laps, kes austab inimõigusi, ei ole koolikiusaja, sellepärast on ka väga tervitatav projektid nagu “Inimõigusi austavad koolid,” sest sellega luuakse raamistik inimõiguste integreerimiseks koolielu erinevatesse aspektidesse.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse assistent Katre Luhamaa tegi ettekande inimõigustealasest haridusest Eestis, ülikooli vaatenurgast vaadatuna. Peamine, mis ettekandja välja tõi, oli seik, et ülikool eeldab, et inimõigus on juba integreeritud erinevatesse ainetesse. Õigusteaduskond õpetab mitmeid valikkursuseid inimõigustest nagu sissejuhatus inimõigustesse, inimõigused ja rahvusvaheline õigus Venemaal ja laste õigused. Naisõigusest ega ka võrdõiguslikkusest ühtegi eraldi ainet ülikool ei anna. Tudengil on võimalus konkreetselt inimõigust õppida rahvusvahelise õiguse aine raames kahe tunni vältel. Sellises mahu juures ei ole võimalik teemasse süüvida ning sellise lähenemise probleemiks on teadmiste killustatus.

Maris Jõgeva Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidust tegi ettekande kodanikeühenduste rollist. Ettekandja tõi välja, et kui noortel on rohkem võimalusi inimõppes (näiteks lastele korraldatavad laagrid), siis probleemiks on just võõrkeelsed ja vanemad inimesed, kelleni ei jõuta. Küsimuseks on: kuidas inimõiguse haridust nendeni viia?Esitleti veel Inimõiguste Instituudi käsiraamatut „Inimese õigus“, mis on mõeldud kasutamiseks õppevahendina gümnaasiumiastme ainetundides. Selles käsitletakse lähemalt inimese õigust väärikusele ja heale nimele, kuna need on aluseks teistele inimõigustele. Lisaks pakub aruteluteemaks katkendeid kirjandusest.

Foorumi teine osa koosnes paralleelsetest sessioonidest, kus käsitleti erinevaid meetodeid ja vahendeid, mida inimõiguste alases hariduses kasutatakse. Oma kogemusi selles osas jagasid erinevad MTÜd ja koolid. Nende seas olid rändnäitused “Anne Frank” ja “Inimõigustest nõukogude ühiskonnas,” Mudel ÜRO, UNITASe mudel “Rahvusvaheline Kriminaalkohus,” Lastekaitseliidu “Lapse hääl,” rohujuuretasandi kampaaniad põhiõiguste kaitseks ja “Igaüks igal pool,” mis on Mondo inimõigusi käsitlev aineteülene õppematerjal koolidele.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist oli kasuliku üritusega, et saada aimu hetkeolukorrast Eestist ja arutleda edasiste arengute teemal. Tulevikus tuleks tuua rohkem noori (ja noorte organisatsioone) dialoogist osa võtma. Ainult koos noorte inimeste endiga saab teha otsuseid selle kohta, mida ja kuidas tuleks õpetada.

Tutvu haridusfoorumi programmiga.

[1] Foorumiga tähistati projekti “Inimõigused haridussüsteemis – võrgustumine, õpetajakoolitus ning noorte võimestamine“ lõppu, mida rahastati EMP toetuste Vabaühenduste Fondi ja Avatud Eesti Fondi vahendusel.